goṣṭhāntare kasyacit tad-goṣṭhādhyakṣasya gopasya sabhāyāṁ śrī-kṛṣṇa-veṣeṇa tat-tal-līlānukāriṇaṁ nartakaṁ gavākṣāt prekṣamāṇā tasya kumārī śrī-kṛṣṇe jāta-ratiḥ satī sva-sakhīṁ prati tat-praśaṁsayā svābhiprāyaṁ prakāśayati |
kṛśodari he kṣīṇa-madhye ! īdṛśa etad-ākāraḥ yuvā taruṇaḥ dṛśoḥ pathi nayanayoḥ padavyām iyāt prāpnuyāt kim ? atra kiṁ-śabdaḥ praśne |
kiṁ pṛcchāyāṁ jugupsane ity avyaya-nānārthaḥ |
ūrvī-tale ity etādṛśasya svar-loke’py asambhavāt |
kīdṛśaḥ ? navāmbudharasya nava-jaladasya yā mādhurī tato’pi sphuritā virājitā mūrtir vigraho yasya saḥ |
nanu, kaṁ yuvānaṁ pṛcchasīti vadantīṁ sa-manda-smita-mukhī sva-sakhīṁ nirīkṣyāha—he sumukhi ! me mama pituḥ puro'grata evāyaṁ dṛśyamāno naṭaḥ yaṁ yuvānam anukṛtya nṛtya-kramaṁ naṭana-paripāṭīṁ vitanute |
kiṁ-bhūtasya pituḥ ? sadasi sabhāyāṁ niviṣṭasya yato gopateḥ go-gopādhyakṣasya ||